teisipäev, 9. oktoober 2018

5.10.18 ehk napilt kahe äärmuse vahele, I osa

Reedese päeva jooksul nuputasin ma pikalt ja laialt, milliseks mu reedeõhtune kursa kokkutulek ja sellest tulenevalt kogu nädalavahetus kujuneb. Võib öelda, et ma pidasin plaani, jah. Sisuliselt nägin ma kahte äärmust, millest ühte ma ei tahtnud ellu viia ja teist ei suuda. Sest kui mul oleks karsklase kalduvusi, siis ma arvatavasti seda blogi ei peaks. Mul on enesedistsipliini sama palju kui Newcastles ilusaid naisi.

Esimeseks äärmuseks oli valida kainuse tee. Ja-jah, ma tean, et tee naerate juba. Kainuse tee oleks välja näinud nii, et ma oleks kursakaaslastega kohtudes võtnud ontlikult kolm või neli alkoholivaba õlut ja õhtu lõpetuseks tassi rohelist teed. Suitsetamisele oleks ma no-no öelnud ja üldse olnud kogu aeg selline selline nagu ma kunagi ei ole. Aga vähemalt oleks kursakaaslased pärast kodus kaasadele rääkida saanud, et vaat enamus olid samasugused nagu vanasti, aga vaata see mees oli küll täiesti muutunud - enam üldse ei joo ja on üldse selline ... kuidagi igav. Sellistel õhtutel on mul endal ka tavaliselt igav, sest elu on näinud, et kained külalised kobivad sellistelt üritustelt kella kümne paiku koju kuna purjutajatega pole enam millestki rääkida. Aga millest ma räägin - ma olin viimati peol kaine vist eelmisel sajandil. Pärast "Kaine tee" pidu oleks ma järgmisel päeval ärganud kell seitse, teinud viiekilomeetrise sörgi, söönud hommikuse praemuna ja siis äratanud suure ja laia naeratusega oma pere üles. Motivatsioon ja moraal oleks nii kõrgel olnud, et ma ei oleks pärast sellist imelist laupäeva mitu nädalat poes õllelettide poole vaadanud ja aastaks 2022 oleks ma juba peaminister, sest mu aju lööks alkoholivanglast vabanedes õitsele nagu see päevalill, mis mul suvel aias õitses.

Loomulikult te saate ise ka aru, et see äärmus on utoopia.

Teiseks äärmuseks oli valida (vähemalt) kolmepäevase pummeldamise tee. Reedel oleks ma esiteks kaheksa või kümme õlut kursakaaslastega sisse valanud ja siis viimaste ellujäänutega veel linna peale tuiama, viimast viite õllet rüüpama ja kusagil nurgabaaris suvalistel teemadel lällama läinud. Võib-olla oleks ma Valli baaris üks-kaks millimallikat ka ära proovinud, et pohmell täiuslik oleks. See möll oleks kestnud niikaua, kuni kopsuseintelt pudeneb tahma, õllet enam sisse ei mahu, suu enam lahti ei käi ja kõik ajus keerlevad mõtted on kaheksa korda ära räägitud. Tavaliselt on see kella nelja ja viie vahel. Pärast selliseid üritusi magan ma laialt kella üheteistkümneni ja siis suren veel kaks tundi voodis silmi avades. Tavaliselt võtan ma patjade vahel kiirelt kolm-neli õlut, et olukorda veidikenegi leevendada. Pohmell on sellistel päevadel üldiselt nii karm, et korralikku eluisu enne kella viite-kuute ei tulegi. Enese ravimine erinevate lahjade alkohoolsete jookidega käib päeva lõpuni, mis saabub umbes kesköö paiku ning üldiselt ei tule kogused kokku väiksemad, kui eelmisel päeval. Ka kolmandaks päevaks jäetud pühapäev ei ole selle alternatiivi korral ilus - päeva otsa veidi vaiksemas tempos tiksumine ja hirmuga esmaspäevase tööpäeva hommiku ootamine.

Pean kahetsusega tunnistama, et kuigi asjad päris nii hulluks ei läinud nagu ma just kirjeldasin, tulistasin ma sel nädalavahetusel sellele teisele äärmusele olulisemalt lähemale kui esimesele.

Tegelikult jõudsin ma enne peole minekut juba päeva jooksul kaheksa sigaretti ära teha ja see ei ole kunagi hea märk. Samuti võtsin ma enne kohale jõudmist kiiresti ühe väikese kange longero sisse, sest kes siis päris kainelt pidudele kohale jõuab, eks.

Üritus oli tegelikult väga lahe. Kohal oli üle 15 inimese, kõik kallid kauaaegsed sõbrad ja tuttavad. Mõnda neist polnud ma kuus-kaheksa aastat näinud ja vestlused olid seetõttu eranditult huvitavad. Õllet voolas muidugi ojadena. Esimese poole tunni jooksul (jõudsin kohale umbes 18.45) lasin ma kiirelt kaks Leffet sisse, et jutukusetase tõuseks. Siis õlletarbimise tempo veidi alanes, kuid klaas oli mul näpus kogu aeg. Lisaks tegime me kord-kaks tunnis suitsupause, nii et tervise rikkumine kiirtempos käis terve õhtu. Mõnus oli. Vanasti jõudsin ma seda kolm korda nädalas teha, praegu tundub, et kord nädalas on ka palju ...

Jutajamised ja õlle limpsimine käisid poole üheni. Siis tahtsid omanikud baari kinni panna. Inimesi oli järgi jäänud veel kuus-seitse ja umbes neli neist tahtsid linna peale edasi pidutsema minna. Mina kartsin hirmasti, et kui ma edasi lähen, jääb mu laupäev olematuks ja ma lasin ainsal kainel autojuhil ennast koju sõidutada. Nii ma siis kriips peale kella ühte koju saingi. Oleks ju tore, kui ma saaks väita, et olin kaine ja nii edasi, aga reaalsus on see, et ega ma väga ei mäleta, millest me koduteel rääkisime. Seda, et JÄLLE natukene üle pingutatud sai, ütles mulle ka kaheksa tunni pärast kinglusikaga ajuoperatsiooni tegemist alustanud järgmine hommik.

Alkoholi: 244ml abs alc. Väike kange longero, 2 leffet, 1 punane hapu õlu, 4 kohalikku musta õlut, 2 jumal teab mis õlut. Need kogused on umbes, aga umbes sinna kanti oli see õllede arv. Mul on tavaliselt komme korgid taskusse koguda, et hommikul oleks selge, mitutuhat õlut ma jõin, aga vaadõlledel ei ole neid korke, pagan.
Sigarette: 18. See mulle tegelikult paugu panigi. Suitsetamine annab mitu kraadi pohmellile juurde ... 8 sigaretti enne pidu ja ülejäänud pärast.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 1.
Kehakaal: 97,4kg.
Sporti: 5,05km. Peole kõndisin 3 kilomeetrit ja lõunal tegin kahekiltsase otsa. Et end natukenegi ette rehabiliteerida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar