laupäev, 20. oktoober 2018

8.10.18 - 10.10.18 ehk päevad, mis ei ajanud segadusse

Täiesti märkamatult on blogimisse tekkinud 12-päevane auk. Põhjus ei ole selles, et ma oleksin vahepeal meeltesegaduses joomise maha jätnud ja tunneksin nüüd blogisse tagasi tulles piinlikkust. Samuti ei ole põhjus selles, et ma oleksin rohkem jooma hakanud ja tunneksin nüüd blogisse tagasi tulles piinlikkust. Sest see lihtsalt pole füüsiliselt võimalik. Et ma mingite asjade pärast piinlikkust tunneks.

Põhjuseks on see, et tööd on hirmasasti palju olnud. Ja Londoni tripp võttis paariks päevaks jõu nii ära, et mingit blogimise mõtet isegi ei roninud pähe. Nüüd on elu veidi tavapärasemas rütmis tagasi ja kuigi tööd on ka järgmiseks nädalaks meeletult, proovin ma teha ebainimliku pingutuse ja selle blogi siin uuesti rütmi saada.

Selleks on mul vaja muidugi postitused hoida nii lühikesed kui võimalik. Annan endast parima.

Eelmise nädala esimesed kolm päeva olid nii ammu, et on end mu mälestustest täiesti pühkinud. Ainus, mis mälestust veidikenegi kirgastab on kuivad numbrid, mis soditud roosa post-it paberi servale. Et siis palju ma mingil päeval jõin ja suitsetasin.

Eelmise nädala esimesed kolm päeva oli kõik sarnased mitte midagi ütlevad tööpäevad. Seepärast kirjutan kahe lausega midagi esmaspäeva kohta ja teen kaks korda kopipastet.

Esmaspäeval käisin ma tööl, võtsin tavapärased paar kohvi, kimusin mõned korrad ümber kontori tiirutades sigaretti ja olin õhtul kodus kaine ja korralik perepea. Ka pisikese jalutuskäigu jõudsin teha, mis on hea, sest nädala teine pool läks käest ära.

Alkoholi: 0.
Sigarette: 3.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 1.
Kehakaal: 98,6kg.
Sporti: 4,61km. Õhtune jalutuskäik. Eriti pauerit ei olnud.

Teisipäeval käisin ma tööl, võtsin tavapärased paar kohvi, kimusin mõned korrad ümber kontori tiirutades sigaretti ja olin õhtul kodus kaine ja korralik perepea. Ka pisikese jalutuskäigu jõudsin teha, mis on hea, sest nädala teine pool läks käest ära.

Alkoholi: 0.
Sigarette: 4.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 0.
Kehakaal: 98,1kg.
Sporti: 5,36km. Õhtune jalutuskäik. Natuke pauerit oli.

Kolmapäeval käisin ma tööl, võtsin tavapärased paar kohvi, kimusin mõned korrad ümber kontori tiirutades sigaretti ja olin õhtul kodus kaine ja korralik perepea. Ka pisikese jalutuskäigu jõudsin teha, mis on hea, sest nädala teine pool läks käest ära.

Alkoholi: 0.
Sigarette: 3.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 0.
Kehakaal: 97,4kg.
Sporti: 5,56km. Õhtune jalutuskäik. Pauerit  juba isegi oli.

Done!

kolmapäev, 10. oktoober 2018

NÄDAL 7










Läänerindel muutusteta, nagu ütles Eerik Maria. Seega, kuna eelmised kuus nädalat olid koledad, ei saa ka seitsmendat Mister Estonia võistlustele saata. Peab rohkem pingutama.

Järgmine nädal arvatavasti erilist pingutamist veel ei näe - nimelt veedan ma aega reede õhtust kuni pühapäeva päraslõunani Londoni linnakest alkoholist tühjaks juues ja seetõttu on reaalne oht, et alkoholikogused võivat ületada maagilise 1000 milliliitri piiri. Võin etteruttavalt öelda, et ennetavate abinõudena olen ma üritanud uue nädala alguses ennast nii palju tagasi hoida kui maks lubab, aga see on raske, teate.

Aga seitsmenda nädala silmarõõmudeks olid sportlik aktiivsus (18,8 kilomeetrit lontimist on uus nädalarekord) ja tavaliselt mitte alla normi jääv kohvitarbimine. Ei teagi, mis selle kohviga juhtus - üks päev jäi tööl vahele ja nädalavahetusel nagu väga ei tahagi. Eriti veel ränga pohmelliga.

Seitsmenda nädala mustad lambad olid samad, mis alati - alkohol ja sigaretid. Energiajoogid said ka esimene "punase" nädala ja kehakaal muudkui tõuseb.

Mis seal ikka, per aspera ad astra!

6.10.18 - 7.10.18 ehk napilt kahe äärmuse vahele, II osa.

Vaatasin just, et selle blogi pealkiri on "Kuidas minust sai inimene". Praegu oleme rohkem sellisel laibakursil, aga mine sa tea. Ehk ajad muutuvad. Neid ridu kirjutades tuli igatahes päike välja ja kraadiklaas jõnksutas 14 kraadi peale. Vananaistesügis.

Eelmise laupäeva hommikul oli väljas aga ainult 3 kraadi ja kuigi ma olin ennast öö jooksul mitu tsüklit kahe teki sisse keeranud ja siis sealt välja rabelenud, ei tundnud ma end ei sooja ega külmana. Põhjus on rämedas peavalus, mis algas juuksetippudest ja lõppes talla-alustega ning kustutas kõik muud tunded. Uni kadus juba poole kaheksa ajal ja kolmveerand üheksa otsustasin ma, et surra saab ka vannis ja roomasin ähkides vannituppa.

Kaua ma lebotada ei saanud, sest kella poole üheteistkümneks oli vaja kesklinnas olla. Kuid nagu imelised asjad ikka juhtuvad toredate inimestega, võttis vann mul peavalu mitu kraadi alla ja kella kümneks olin ma juba sellises vormis, et sain sokid ja püksid ise jalga.

Inimesed, kes ei ole alkohoolikud, kannatavad selliseid üüberpohmelle arvatavasti õhtul viieni ja kui siis parem ei hakka, lähevad magama. Kui aga hakkab, lähevad jõusaali. Mina nii tugev ei ole. Kell veerand kaksteist, kui ma olin kodus tagasi, keerasin ma sisse 30 sentiliitrit külmikus haigutavat Fresitat ja kaks väikest longerot. Pohmelliga teeb longero imesid - ma hakkasin jälle värve nägema ja kuigi maitsemeeled ei ole veel siiamaani taastunud, hakkasin ma sitamaitse kõrval tunnetama ka muid toone. Peavalu taandus veelgi ja ma kleepisin kalendrisse sealt hommikul välja rebitud lehe tagasi - oli lootust, et sellest päevast saab veel asja.

Tegelikkus on muidugi selline, et kui pärast kõvemat pidu järgmisel ennelõunal jooma hakatakse, ei saa sellest päevast kuidagi asja. Sellepärast ma seda blogi peangi, et selliseid õlutõdesid noorematele generatsioonidele tutvustada.

Ma võtsin enne kella kolmest uinakut veel ühe longero ja 40cl mingit punast kuuekraadist magusat jooki, mille nimi oli vist Canella. Ilge läbra, aga ikka tegi maitse suus paremaks.

Kolmest neljani pidasin ma väikese uinaku, et promilli luusse lasta ja tulistasin siis sama tempoga õhtuni välja. Minu sisse leidsid tee külmikusse jäänud Canella ja Fresita põhjad, 3 longerot ja mingi hulk mingit punast šampuse moodi asja. Ühesõnaga klassikaline kõrgemapilotaažiline peaparandamine. Lõpetasin remondi kella kümne paiku ühte praeguseks ununenud dokumentaalfilmi vaadates ja kainenesin enne magamaminekut veel poolteist tundi.

Ütleme nii, et ränk päev oli ja isegi vaenlasele ei sooviks selliseid rohkem kui kord kvartalis. Oli ka üsna mahavisatud päev, sest kõik päevad, mille kirjeldamiseks piisab fraasist "ärkasin, jõin, magasin, ärkasin, jõin, läksin magama" ei kuulu nende päevade hulka, millega kunagi lastelaste ees kiideldakse. No näete ju isegi, neli päeva hiljem ei mäleta ma sellest päevast rohkem, kui roosa post-it paberi servale kritseldatud alkoholikogused ...

Aga ka kõige tumedamal hetkel jään ma positiivseks ja arvan, et järgmine nädal tuleb kindlasti parem.

Alkoholi: 297ml abs alc. 4 longerot ja 1 veidi suurem longero, pudel Canellat, pudel mingit mullijooki, peaaegu pudel Fresitat. Päriselt ka, mida siin kommenteerida?
Sigarette: 0.
Kohvi: 0.
Energiajooke: 0.
Kehakaal: 97,3kg.

Pühapäev oli samasugune nagu eelmisel nädalal - teenimatult ilus. Ma oleks pidanud EMO-s olema, aga olin selle asemel tegus nagu Urve Palo. Mulle tundub, et ainukene positiivne asi päev otsa kestva peaparandamise juures on see, et järgmisel päeval on täitsa talutav olla. Või siis nii vilets, et isegi tualett tundub teisel planeedil olevat.

Ärkasin üheksa paiku, lõin ennast läikima ja askeldasin kuni lõunani perega. Poole ühest viieni olin mul üks pikem väljaskäik, mille käigus alkoholi ei tarbitud (käisin nimelt Lõuna-Eestis) ja õhtupoolikul tegin süüa, lugesin veidi ja käisin ka väljas jalutamas.

Päev ei olnud niisiis paha. Sellegipoolest, eelmise kahe päeva pudelikujuline vari jääb veel mitmeks päevaks mu meeltesse hõljuma ja hääletult röökima, et joomine on paha.

Vastu esmaspäeva magasin rahulikult ning esmaspäeval oli tunne, nagu poleks pühapäeval joonud.

Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Kohvi: 0.
Energiajooke: 1.
Kehakaal: 97,9kg. No kuhugi peavad need kalorid ju minema.
Sporti: 5,07km. Normaalses tempos jalutuskäik. Lõi õhu natukene puhtamaks.

teisipäev, 9. oktoober 2018

5.10.18 ehk napilt kahe äärmuse vahele, I osa

Reedese päeva jooksul nuputasin ma pikalt ja laialt, milliseks mu reedeõhtune kursa kokkutulek ja sellest tulenevalt kogu nädalavahetus kujuneb. Võib öelda, et ma pidasin plaani, jah. Sisuliselt nägin ma kahte äärmust, millest ühte ma ei tahtnud ellu viia ja teist ei suuda. Sest kui mul oleks karsklase kalduvusi, siis ma arvatavasti seda blogi ei peaks. Mul on enesedistsipliini sama palju kui Newcastles ilusaid naisi.

Esimeseks äärmuseks oli valida kainuse tee. Ja-jah, ma tean, et tee naerate juba. Kainuse tee oleks välja näinud nii, et ma oleks kursakaaslastega kohtudes võtnud ontlikult kolm või neli alkoholivaba õlut ja õhtu lõpetuseks tassi rohelist teed. Suitsetamisele oleks ma no-no öelnud ja üldse olnud kogu aeg selline selline nagu ma kunagi ei ole. Aga vähemalt oleks kursakaaslased pärast kodus kaasadele rääkida saanud, et vaat enamus olid samasugused nagu vanasti, aga vaata see mees oli küll täiesti muutunud - enam üldse ei joo ja on üldse selline ... kuidagi igav. Sellistel õhtutel on mul endal ka tavaliselt igav, sest elu on näinud, et kained külalised kobivad sellistelt üritustelt kella kümne paiku koju kuna purjutajatega pole enam millestki rääkida. Aga millest ma räägin - ma olin viimati peol kaine vist eelmisel sajandil. Pärast "Kaine tee" pidu oleks ma järgmisel päeval ärganud kell seitse, teinud viiekilomeetrise sörgi, söönud hommikuse praemuna ja siis äratanud suure ja laia naeratusega oma pere üles. Motivatsioon ja moraal oleks nii kõrgel olnud, et ma ei oleks pärast sellist imelist laupäeva mitu nädalat poes õllelettide poole vaadanud ja aastaks 2022 oleks ma juba peaminister, sest mu aju lööks alkoholivanglast vabanedes õitsele nagu see päevalill, mis mul suvel aias õitses.

Loomulikult te saate ise ka aru, et see äärmus on utoopia.

Teiseks äärmuseks oli valida (vähemalt) kolmepäevase pummeldamise tee. Reedel oleks ma esiteks kaheksa või kümme õlut kursakaaslastega sisse valanud ja siis viimaste ellujäänutega veel linna peale tuiama, viimast viite õllet rüüpama ja kusagil nurgabaaris suvalistel teemadel lällama läinud. Võib-olla oleks ma Valli baaris üks-kaks millimallikat ka ära proovinud, et pohmell täiuslik oleks. See möll oleks kestnud niikaua, kuni kopsuseintelt pudeneb tahma, õllet enam sisse ei mahu, suu enam lahti ei käi ja kõik ajus keerlevad mõtted on kaheksa korda ära räägitud. Tavaliselt on see kella nelja ja viie vahel. Pärast selliseid üritusi magan ma laialt kella üheteistkümneni ja siis suren veel kaks tundi voodis silmi avades. Tavaliselt võtan ma patjade vahel kiirelt kolm-neli õlut, et olukorda veidikenegi leevendada. Pohmell on sellistel päevadel üldiselt nii karm, et korralikku eluisu enne kella viite-kuute ei tulegi. Enese ravimine erinevate lahjade alkohoolsete jookidega käib päeva lõpuni, mis saabub umbes kesköö paiku ning üldiselt ei tule kogused kokku väiksemad, kui eelmisel päeval. Ka kolmandaks päevaks jäetud pühapäev ei ole selle alternatiivi korral ilus - päeva otsa veidi vaiksemas tempos tiksumine ja hirmuga esmaspäevase tööpäeva hommiku ootamine.

Pean kahetsusega tunnistama, et kuigi asjad päris nii hulluks ei läinud nagu ma just kirjeldasin, tulistasin ma sel nädalavahetusel sellele teisele äärmusele olulisemalt lähemale kui esimesele.

Tegelikult jõudsin ma enne peole minekut juba päeva jooksul kaheksa sigaretti ära teha ja see ei ole kunagi hea märk. Samuti võtsin ma enne kohale jõudmist kiiresti ühe väikese kange longero sisse, sest kes siis päris kainelt pidudele kohale jõuab, eks.

Üritus oli tegelikult väga lahe. Kohal oli üle 15 inimese, kõik kallid kauaaegsed sõbrad ja tuttavad. Mõnda neist polnud ma kuus-kaheksa aastat näinud ja vestlused olid seetõttu eranditult huvitavad. Õllet voolas muidugi ojadena. Esimese poole tunni jooksul (jõudsin kohale umbes 18.45) lasin ma kiirelt kaks Leffet sisse, et jutukusetase tõuseks. Siis õlletarbimise tempo veidi alanes, kuid klaas oli mul näpus kogu aeg. Lisaks tegime me kord-kaks tunnis suitsupause, nii et tervise rikkumine kiirtempos käis terve õhtu. Mõnus oli. Vanasti jõudsin ma seda kolm korda nädalas teha, praegu tundub, et kord nädalas on ka palju ...

Jutajamised ja õlle limpsimine käisid poole üheni. Siis tahtsid omanikud baari kinni panna. Inimesi oli järgi jäänud veel kuus-seitse ja umbes neli neist tahtsid linna peale edasi pidutsema minna. Mina kartsin hirmasti, et kui ma edasi lähen, jääb mu laupäev olematuks ja ma lasin ainsal kainel autojuhil ennast koju sõidutada. Nii ma siis kriips peale kella ühte koju saingi. Oleks ju tore, kui ma saaks väita, et olin kaine ja nii edasi, aga reaalsus on see, et ega ma väga ei mäleta, millest me koduteel rääkisime. Seda, et JÄLLE natukene üle pingutatud sai, ütles mulle ka kaheksa tunni pärast kinglusikaga ajuoperatsiooni tegemist alustanud järgmine hommik.

Alkoholi: 244ml abs alc. Väike kange longero, 2 leffet, 1 punane hapu õlu, 4 kohalikku musta õlut, 2 jumal teab mis õlut. Need kogused on umbes, aga umbes sinna kanti oli see õllede arv. Mul on tavaliselt komme korgid taskusse koguda, et hommikul oleks selge, mitutuhat õlut ma jõin, aga vaadõlledel ei ole neid korke, pagan.
Sigarette: 18. See mulle tegelikult paugu panigi. Suitsetamine annab mitu kraadi pohmellile juurde ... 8 sigaretti enne pidu ja ülejäänud pärast.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 1.
Kehakaal: 97,4kg.
Sporti: 5,05km. Peole kõndisin 3 kilomeetrit ja lõunal tegin kahekiltsase otsa. Et end natukenegi ette rehabiliteerida.

4.10.18 ehk järgmine sombune päev

Ei tohi vist nelja päevalist auku blogimisse sisse lasta ... absoluutselt ei mäleta enam, mis eelmisel neljapäeval toimus. Kindlasti on sellest omajagu süüd ka ajupuhastaval pummeldamisel, mis toimus eelmisel nädalavahetusel ja täiesti ülisittadel ilmadel, mis on viimasel kahel nädalal mu ajutegevust iga natukese aja tagant välja lülitanud.

Õhtul töölt koju jõudes on alati selline tunne, et nüüd võiks juba magama minna ja viimased kaks tundi päevast on sellised elu sõrmede vahel veeretamine ja kella kümne ootamine, et anna olla ... Kuna ees on kuus kuud pimedust, siis arvatavasti moraal niipea ei kerki ka. Ainus, mis aitab, on õhtused kokteilid ... Või siis mitte.

Igatahes, kuigi sellel aastal oli täiesti imeline soe ja päikesepaisteline suvi, hakkab mulle tunduma, et võrdõiguslaste survel tuleb sügis sama sitt kui kuuekümneneljandal. Kolm nädalat on juba sadanud vist. Ja kui mõnel üksikul päeval ka sadanud pole, siis on mul pohmell olnud. karm värk.

Igatahes eelmisel neljapäeval tõmbasin ma mõned sigarillod ja kuna mul olid eelmisest õhtust mingil veidral põhjusel pohmellilaadsed sümptomid, ravisin ma ennast lõunase õllega.

Kuigi sellest ravist tegelikult piisas, ravisin ma ennast õhtul mõne joogiga edasi - võtsin naisega koos klaasikese Fresitat ja hiljem tegin veel kaks väikest longerot. Siiski jäi päeva tulemus normaalsele tasemele erinevalt järgmisest kahest päevast.

Õhtul kukkusin ma viimasele ajale kombekohaselt juba veerand üksteist magama ja nägin unes, et on pühapäev ja mul ei ole pohmelli ...

Alkoholi: 80ml abs alc. Kolmveerand õllet, kaks longerot, 30cl Fresitat. Õllega juhtus niisugune lugu, et ajasin osa sellest Hiiu Pubis lõunatades maha. Ei hakanud teist juurde võtma - tahtsin normaalset pärastlõunast tööd.
Sigarette: 5,5. Kuues sigarett hakkas vastu ja lendas prügikasti.
Kohvi: 0.
Energiajooke: 0.
Kehakaal: 97,6kg.

neljapäev, 4. oktoober 2018

1.10.18 - 3.10.18 ehk uus kuu nagu valge paberileht

Istun kontoris ja kuulen kuidas lauasahtlist kostab mingit veidrat sosinat. Tõmban sahtli lahti ja seal on veidi kortsus sigarillopakk kahe sigarilloga. Ja nood omavahel arutavad tõsise näoga kumb neist parema kopsuvähi retsepti teab. Sigarillod on üle jäänud eilsest ja tänasest. Nende kaheksa suguvenda on endi oskuseid juba demonstreerida saanud. Üldiselt tunnen ma pärast viimast sigarillot, et mul hakkab suitsetamisest kopp ette tulema. Sigarillod teevad lõõrid ikka eriti tahmaseks.

Ausõna noh, mul on nüüd uus tõsine plaan, et ma jätan sigarettide ja sigarillode ostmise järele. Kui keegi just tuleb ja mulle mõne tubakapulga kurku surub, siis kes olen mina, et ei öelda. Aga oma väikese vaevaga teenitud raha ma enam R-Kioskisse ei vii!

Uus nädal ja uus kuu on muidu üsna rahulikult alanud. Arvan, et panengi esimesed kolm päeva üsna lakooniliselt kirja ja jätan duhhi reede ja laupäeva jaoks. Reedel on mul kohtumine vanade koolikaaslastega ja reede defineerib ka laupäevase peaparandamise dimensioonid.

Esmaspäev oli rahulik. Hommikul meelitasin ühe kolleegi välja ja käskisin endale kaks sigaretti anda, aga muidu olin korralik ja ponks. Lõunal tegin kopsude puhastamiseks ühe jalutuskäigu ja õhtul ei teinud suurt midagi. Õhtud on töönädala sees üldse viimasel ajal jube tühjad - jõuad 18:30 koju, vahetad riided, teed süüa ja sööd, siis pesed nõud, aitad järelkasvul veidi koolitöid teha ... ja kell ongi 20:30. Ja kuna ma ärkan tavaliselt kella kuue paiku, siis 20:30 ongi umbes see piir, mil kett maha hakkab tulema. Lisaks läheb nüüd juba 20 paiku pimedaks ja vorm langeb veelgi. Ühesõnaga, sellest päevast nagu järgmise kuue kuu tööpäevadest, polegi eriti midagi lobiseda. Eesti sügis ja talv.

Alkoholi: 0.
Sigarette: 2.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 0.
Kehakaal: 97,7kg.
Sporti: 2,07km. Peaks vist "Sporti" asemel kirjutama "Mingisugustki liigutamist".

Teisipäev oli samasugune. Ainult lõunane jalutuskäik oli paarsada meetrit pikem ja suitsu tegin topelt ja kohvi kaks korda vähem. Õhtu läks nii kiiresti mööda, et ma jõudnud isegi õllet osta. Tegelikult väga ei tahtnud ka - oli võimalus esimest korda blogi taassünnist teha kolm kainet päeva järjest ja ma võtsin seda võimalust tõsiselt.

Nüüd ma võin öelda, et kolme kaine päevaga elukvaliteedi tõusu veel ei tule. Samasugune loidumus. Üks moment tegelikult oli - teisipäeva õhtul tekkis mul millegipärast soov kätekõverdusi teha. Loomulikult jahutasin ma enda maha, sest kätekõverdusi pole ma 15 aastat teinud, aga midagi jäi minu sisse nagu Genialistid laulavad. Ma arvan, et ma pühapäeval proovin, kas jõuan kaks tükki ära teha. Proovin kohe hommikul, siis jääb päev taastumiseks.

Teisipäeva õhtupoolikul käisin ka suurema põnniga õues kolmveerandtunnisel jalutuskäigul. Arutasime maailma ja muude kohtade asju. Vaat, mis juhtub, kui oled kolm päeva kaine. Tekib energia pimedas õue minna.

Alkoholi: 0.
Sigarette: 4.
Kohvi: 1.
Energiajooke: 2. Võtsin hommikul ühe ... ja millegipärast oli õhtul ka isu. Arvatavasti kohvipuudusest.
Kehakaal: 98,3kg. Mark this down! 100 kilo ei ole kaugel. Tuleb hakata tõsisemalt asja jälgima vist. Vaatasin oma tähtsast Excelist järgi, et viimati kaalusin ma üle 100 kilo eelmise aasta augustis ja see oli raske aeg. Mitte et kaks kilo alla saja minus baleriinitunde tekitab, aga 100 kilo pealt tuleb lisaks füüsilisele raskusele ka vaimne ...
Sporti: 6,61km. 2,2km lõunal ja 4,4km õhtul. Nädala normist üle poole tehtud nagu naksti.

Kolmapäeva hommikul mõtlesin ma esiti, et olen selle päeva ka kaine. See oleks viinud mind sellise maagilise ulmenumbrini nagu 100 tundi alkoholita. Pean tunnistama, et jõudsin 90 tunnini ja siis lasin köie käest. Juba lõunal hakkas peas kujunema idee, et paar klaasi veini võiks õhtul võtta, kuna on Meistrite Liiga ja Lõuna-Koreas on Kae Chun Jul.

Ostsin pudeli valget veini ja see kadus korea viiside saatel minusse vähem kui tunniga. Õnneks oli mul oidu kella seitsme paiku uue pudeli järgi mitte minna ja õhtu rahulikult öösse veeretada. Seetõttu oli mul järgmisel hommikul ka inimlik olla.

Sellised olid siis jooksva nädala esimesed kolm päeva. Rahulikud ja sügiseselt sisutühjad. Taeva tagaküljes aga kogunevad juba pilved. Reedel on ju pidu. Kui ma praegu läheksin ennustaja juurde ja paluksin tal kohvipaksult lugeda, milline saab minu selle nädala laupäev olema, tõmbaks ta selle kohvipaksu endale arvatavasti kurku.

Alkoholi: 93ml abs alc. Pudel veini. Valget. Ilma kirssideta.
Sigarette: 4.
Kohvi: 2.
Energiajooke: 1.  Norm hakkab täis saama juba. Mis toimub?
Kehakaal: 98,2kg. Progress. Vein aitas, ma arvan.

kolmapäev, 3. oktoober 2018

NÄDAL 6









Selline on siis nädal, kui ma annan endast parima. Vererõhk hüppab, kui selle meeleheitliku ponnistuse tulemused üldisesse pilti panna ja eelmiste nädalatega võrrelda. Samasugune Septemberfest nagu alati. Nojah, liigutatud sai natukene enam ja kolm päeva suutsin alkoholile „Нет, мой дорогой!“ öelda, aga muidu sama porno nagu alati. Aaa ... vaata, aga vaata - sigaretid on mingi trikiga normi piiresse jäänud.

Ühesõnaga, üritasin, mis ma üritasin, tuleb uuesti üritada. Sellised joon-päeva-jooksul-nagu-muuseas-kolm-ja-pool-pudelit-veini, peavad minema ajalukku nagu Edgar Savisaare jalg. Selliste näidetega peab nüüd muidugi ettevaatlik olema, sest Marika Korolev juba sai kägude käest raha.

Igatahes, vaatame eelmised kolm nädalat üle ja otsustame, kas on vaja eesmärke kohendada.


Alkoholi: Noh, optimistlikult võiks öelda, et ma olen õigel teel, sest esimese kolme nädala keskmine oli 798 milliliitrit alkoholi ja järgmise kolme nädala oma 702. Ja esimesest 21-st päevast oli alkoholivabasid 4 ja nüüd juba lausa 9. Seda võiks isegi mõne kokteiliga tähistada, onju. Realistlik ja alahoidlik prognoos on muidugi selline, et maksatsirroos on umbes järgmise kolme nädala kaugusel, kui ma hoogu veel veidi maha ei võta. Paraku ei saa ma eesmärki alla 500 lasta, sest ei ole mõtet tõsta eesmärke, mida kunagi saavutatud pole. 
Sigarette: Noh, tegelikult kah väikene progress. Kolme nädala keskmine kukkus 31 sigareti pealt 22 peale. Osaliselt toimus see ka seetõttu, et pidusid olid vähem. Töö juures suitsetamine ei ole veel kusagile kadunud. Kohe kui selle blogikirje lõpetan, lähen teen närvide rahustamiseks ühe tossu, vohh. Eesmärki ei muuda, kuigi viimase kolme nädala progress on olnud meeldiv. Järgmisel kahel nädalavahetusel on mul erinevaid üritusi nii kodu- kui välismaal ja ma kardan, et need numbrid lähevad niikuinii koledamaks. 
Kohvi: Kohvi tarbimine on mul võrreldes muude asjadega väga stabiilne. Saaks nüüd mõnel päeval mõne kohvi teega asendatud, siis oleks siin pilt ilus. Jätan normiks 10 tassi nädalas ja pingutan veel rohkem.
Energiajooke: Kui eelmine kord teatasin uhkel, et peaaegu ei ole probleeme, siis seekord oli eesmärkide sisse jäämine oluliselt napim. Norm jääb 4 energiajoogile nädalas. See on siis igal tööpäeva hommikul välja arvatud see kõikse hirmsama pohmelliga. 
Kehakaal: Umbes pool kilokest tuli kolme nädalaga juurde. Hakkab stabiliseeruma. Proovin järgmise kolme nädalaga asja kenasti allapoole loksuma saada. Sügisel on see muidugi raske - päikest pole, tuju pole ja midagi teha ei viitsi peale õlle libistamise ja rämpstoidu mälumise. Kui järgmise kolme nädalaga asi tõusvas joones läheb, siis pean toitumist jälgima hakkama.
Sporti: Eesmärgiks seatud 10 kilomeetrit suutsin iga nädalaga kenasti ära teha ja kuigi enamjaolt oli tegu oma rasvase pugu väga aeglase ringi vedamisega, võib ju millegi üle ka uhke olla. Asi liigub üles. Varsti hakkan veel kätekõverdusi ka tegema, ausõna. Aga seoses sportlikult edukate nädalatega tõstan normi 12 kilomeetri peale nädalas. See on selline kaks kena jalutuskäiku nädalavahetusel. Ei tohiks üle jõu käia, kui pohmell voodist välja lubab.